Üksildustunne võib tugevalt esile tulla peale lähedase surma ja ka suhte lõppemist. Suhte lõppedes reageerib meie keha-mõistus-alateadvus kaotusele talle omasel viisil, mida on oluline toetada ja lubada endal väljendada mõistmises ning hoituses.

Üksildustunne võib tulla valust, et lähedast enam ei ole ja ta võib ka laieneda kõikjale – ei ole kedagi, kellega ühendus tekib ja võibolla ka ei taha kellegiga ühenduses olla.

Leinas võivad esile tulla intensiivsed reaktsioonid ning tihtipeale selle eest põgenemiseks me eraldume iseendast. Eraldume iseenda kuulamisest, märkamisest, oma tajudest ja intuitsioonist. Võibolla, et selline eraldumine on toimunud ka juba varem. Võibolla ka juba lapseeast alates.

Võibolla oled Sa sulgenud oma südame peale suurt kaotust. Võibolla ei soovi ega ka julge seda enam avada.

Lähedase kaotusest sündinud üksildustunnet ravib vaid uue suhte lubamine oma ellu ja oma südame avamine. Me kõik vajame ühendust, ka siis, kui see on hirmutav või on olnud valulik.

Kui üksildustunne on ka juba varem olnud kas hooti või järjepidevalt, viitab see sellele, et meil puudub ühendus iseendaga. Me igatseme ühendust iseendaga, arvates, et igatseme ühendust teistega.

Leinas tulevad meis esile meie varjatud osad ja ka tunded, mis on peidus olnud erinevatel põhjustel. Võib tulla esile kehasse kogunenud valu ja ka hoopis üllatavad osad endast, mida me poleks lootnudki endas kohata. Astudes sammu iseenda avastamise, lubamise, väljendamise ja vastuvõtmise suunal, väheneb ka üksildustunne ja suureneb oskus ja julgus luua ühendust, tähenduslikku ühendust inimestega, kellega Sa südamest soovid ühendust luua ja hoida.

Kui Sa kuulad oma keha ja küsid temalt, kus on üksildustunne kehas, mida ta vastab?

Teraapiaruumis seda küsimust küsides on enamjaolt vastuseks valu rinnaku keskel, südamekeskuses, mis on valu täis ja mille tihtipeale oleme ka valust sulgenud.

* * * 

Jagan Sinuga lühikest harjutust, mis vajab kogemust ja harjutamist ja võib ka juhtuda, et õnnestub Sul kohe esimese korraga.

Taga rahulik hetk endale, kus saad olla iseendaga, segamatult.

Lepi endaga kokku rännaku pikkus, näiteks 5 minutit või 10 min ja vajadusel pane ka äratuskell, mis Sulle aja möödumisest teada annab.

Sea end võimalikult mugavalt sisse, et Su keha ei peaks pinges olema.

Too oma tähelepanu hingamisele ja lihtsalt märka ja vaatle, kuidas Sa hingad, kuidas liigub Sinu keha ja mida Sa kehas tajud.

Hingamiselt liigud omas tempos südamekeskuse juurde (rinnaku keskmine osa) ja märkad mida Sa seal märkad, tajud, võibolla ka kuuled. Võibolla tuleb Sulle mõni pilt silme ette, võibolla hoopis sõnad või laused ja võibolla on tühjus ja vaikus. Misiganes ka esile ei tule, see kõik on täpselt nii nagu peab olema. Sa lihtsalt vaatled, tunnistad seda, mis toimub ja ka seda, mis ei toimu. Jääd kohale, mis iganes seal ka poleks.

Oled vaatleja, kuniks kokku lepitud aeg läbi saab.

Tänad oma keha ja südamekeskust selle eest, mida Sa märkasid.

Liigutad oma käsi ja jalgu, puudutad oma keha ja tood end tagasi füüsilisse ruumi.

Luba endal olla nii nagu oled, joo vett. Võibolla keha annab Sulle impulsse, mida ta tahab teha järgmisena, kuula palun teda ja järgne sellele impulsile.

* * * 

Selle harjutusega astud sammu, et olla tunnistajaks Sinu kehas ja alateadvuses toimuvale = enda aktsepteerimine ja kohalolu selles, mis on ja ka selles, mida ei ole.

Soovin Sulle südame avanemist ja avardumist, Sind toetavas tempos.

Meeli.