Lapse hirm vanema surma ees ehk kuidas lapsega rääkida surmast

Laps: “Ma kardan, et sa sured ära.”
Vanem: “Ma luban sulle, et minuga ei juhtu midagi, ma olen hoolikas.”

Kas tuleb tuttav dialoog ette? Nüüd kujuta ette, et kui vanemaga ikkagi juhtub midagi – keegi meist ei kontrolli surma ja ei saa me seda ka ära hoida. Kujutad ette, et vanem on andnud lubaduse oma lapsele, et ta ei sure ja ühel päeval see siiski juhtub. Laps on ilma jäänud oma lähedasest ja tal on raske mõista, miks vanem talle valetas.

Kui laps esitab keerulisi küsimusi surma kohta, kipuvad vanemad tihtipeale üllal eesmärgil tähelepanu mujale suunama, olukorda pehmendama ja mõnikord ka tegelikult valetama, andes lubadust, mida ta garanteerida tegelikult ei saa. Suheldes lastega ja täiskasvanutega, keda on puudutanud lähedase surm, on tihtipeale üks suurimaid valukohti ja segadusi, mis kandub täisealise ikka, vale, mis on tulnud vanema või hooldaja suust. Vale, mis on loodud, et kaitsta ja säästa last, kuid mis tegelikkuses ei kaitse ega säästa teda pika-ajaliselt. Ka surmaga lõppeva haiguse korral on oluline lapsega aus olla, rääkides temaga tema eakohases keeles surmast ja mis ees tulemas on. Tihtipeale on aus olla raske just täiskasvanul. Väikelaste leinareaktsioonid on loomulikud, muutuvad, ehedad. Nad ei oska nii keerukalt mõelda, kui täiskasvanud. Loomulikult on ka erandeid, sõltuvalt lapse kogemustest ja tema hooldajate toimetulekuoskustest.

Kuidas lapsega rääkida surmast, kas ta võtta matusele kaasa, kuidas üldse aru saab, et laps leinab (lein võib väljenduda aastate pärast) ja millised on Sinu enda uskumused surma ja leina kohta, käime sammhaaval läbi koolitusel “Laste ja noorte toetamine leinas ja muutustes”.

Leia endale sobiv koolitus ja registreeru osalejaks. Koolitust on võimalik tellida 1:1le koos juhtumikeskse nõustamisega ning samuti organisatsioonidele. Saada päring oma soovi kohta ja leiame koos parima võimaliku lahenduse.

You Might Also Like

Leave a Reply

etET