Kaotusvaluga silmitsi. Kui tuleb hüvasti jätta lemmikuga…

Autor: Margaret

Mu tänase kirjatüki teemaks on lein, mis on tingitud lemmiku kaotusest. Kui Meeli küsis mu käest, kas ma olen valmis sellel teemal kirjutama, siis mõtlesin küll – hõissassaa, see on nüüd küll kökimöki teema, millest kirjutada. Valmis saab see ju nagu naksti ning veel kaugelt enne kokkulepitud aega. Olen ju ise pidanud mitmelgi korral silmitsi seisma tohutu kaotusvaluga hetkedel, kui lahkub mõni mu lemmikutest. Ent võta näpust – sellest leinast polegi nii lihtne kirjutada, kui esimese hooga arvasin. See on lugu, mis on mu juhtme totaalselt kokku jooksutanud.

Jah, ma tean, mida ma pean kirja panema ning kuidas peab lõpp-tulemusena kõik välja nägema. Teoreetiliselt. Kuid nagu harilikult ikka, siis mõtteis on ju kõik nii paganama lihtne ning ideaalne. Ent paraku võib reaalus hoopiski siiski midagi muud olla – mulle on juba ainüksi avasõnade leidmisega olnud tohutult suuri raskusi. Rääkimata sis sellest, et kuidas kirja panna oma kaotusvalu – !tõeliselt! häid artikleid lemmiklooma või -linnu kaotusest on tegelikult ju küll ja veel, ole vaid inimene ja otsi need üles! Eriti tugeva põntsu mu („kirjaniku”) egole andis tõttöeldes üks artikkel lemmikloom.delfi.ee-s, kus juba pealkirjas nenditakse, tsiteerin: „Oma koera surm võib inimesele mõjuda palju suurema kaotusena kui lähedase oma”. Seetõttu olen ma sellel teemal kirjutamist aina edasi lükanud. Seda isegi sinnamaani, et olen kaalunud – ehk ma siiski ei peaks (oma) kaotusvalust pärast looma või linnu surma kirjutama? Sest no mida ma sellest kõigest kirjutan, kui delfi üks artikkel võtab selle kõik ühe lausega nii hästi kokku? Ja siis lisaks veel taaskord tugevalt pinnale kerkiv kaotusvalu ja üüratu süütunne, kui ma Oma Lugu kirja panen.

Aga ega’s midagi. Meelile antud lubadus on lubadus. Asun nüüd siis kirja panema oma lugu. Oma mälestusi hetkest, mil ma elus esimest korda kogesin tõelist leina ja kaotusvalu. Ning kirja saavad niisamuti mõtted, mis täna mul peas tiirlevad – seoses lähedas(t)e kaotusega. Ja ma teen seda kõike parimal võimalikul moel.

♥ Mu esimene viirpapagoi tuli mu ellu 2002. aasta kevadel. Vist mais – täpset kuud ma enam ei mäleta. Aga ma tean, et tegemist oli kevadkuuga ja oli pigem päikeseline ning soe päev. Käisin sõbrannaga toona Kristiine ristmikul asunud lemmikloomapoes. Et töötajate kinnitusel oli tegemist isase viiruga, siis sai ta omale nimeks Charlie. Charlieks jäi ta kuni oma elu lõpuni – ühel hetkel arsti külastades ilmnes, et isane viiru osutus hoopiski emaseks…

Side selle väikese sulelisega tekkis päris ruttu. Igal hommikul kui ta puurilt rätiku võtsin või alati kui kusagilt (töölt, sõpradega kohtumiselt jne) koju tulin, tervitas ta mind suure elevusega – tema suureks sooviks oli puurist välja saada, et minuga suhelda. Vastastikkused „musid” olid varmad tulema. Eriti nautis Charlie seda, kui ma huultega ta selga silitasin ja sulgi „sugesin” – mul on siiamaani meeles ta mega-siidised suled, mis mu huuli paitasid. Oh need lembe-hetked! Oleks ma vaid teadnud, et me tutvus nii lühikeseks jääb – sellisel juhul oleksin ma neid koos olemise hetki temaga oma kogemuste varasalge rohkemgi veel kogunud.

Aga oleks on oleks. Toimunut enam muuta ei saa, aega tagasi pöörata on võimatu. Jääb vaid hingekriipiv teadmine, et paraku ei jäänud Charlie minu juurde väga pikaks ajaks. See oli 2004. aasta suvel, millalgi juunis vist, kui vannituppa minnes pidin šoki saama – ma avastasin põrandalt surnuna selle väikese sulelise. Mu pisikese suure hingega sõbra, kes oli sügavale mu hinge pugenud. Oi, kui valus hoop see oli! Ja on siiani. Ma nutsin toona – vannitoa põrandal lebades.

Tööl – raske oli pisaraid tagasi hoida.

Ja pisarad voolavad praegugi, kui seda hetke meenutan…

Linnu matuseid ma praktiliselt ei mäleta. Tean, et ta on maetud me pere maakohta – Tallinnast ca 30 km kaugusel. Kuidas ma sinna sain, ma enam ei mäleta – ma pakun, et vist bussi või rattaga? Kas ma matsin linnu maha üksinda? Või oli veel keegi juures? Miskipärast on silme ees pilt, et sellel hetkel olid seal veel vanemad ja nende sõbrad. Aga ma pole selles kindel. Ainukene, milles ma olen põrgu kindel, on meeletult suur kaotusvalu. Valu, mis on aastateülene – see pole siiani mu seest kuhugi kadunud. Jah, ka täna, pea 19 aastat peale Charlie’i surma on kaotusvalu, lein…ja süütunne hiiglaslik. Jah, ja se süütunne. See meeletu süütunne – ma polnud talle midagi väärt! Ma polnud talle parim. Ma ei osanud, ma ei saanud, ma ei suutnud pakkuda talle parimat. Oleksin võinud paremini ta eest hoolitseda, rohkem temaga tegeleda. Jälgida, milline on tema tervis.

Miks mind ta suremise hetkel tema kõrval polnud, miks ma ta üksinda jätsin, miks ma lubasin tal surra? Miks?

Miks ma ei teinud seda, teist ja kolmandat?

Need lõpmatud, lõpmatud mikside jadad. Ja tunne, et ma ei olnud teda väärt…

Valusad on olnud ka kahe teise viirpapagoi – Tootsi ja Teele surm. Nemad tulid mu ellu vaid mõni aeg peale Charlie’i surma – mingi hetk 2004. aastal. Kas vist suve lõpupoole või siis sügisel, kusagil septembris ehk. Ma mõtlesin küll, et ei mingit viirpapagoid rohkem. Aga hing ei andnud asu – ma tahtsin kedagi koju. Asendama Charliet. Kuid olgu siinkohal öeldud tõsiasi, mida ma sellel hetkel veel endale ei teadvustanud, ei teadnud, ei aimanud – mitte ükski uus lemmik ei asenda eelmist. Mitte ükski uus loom ei täida eelmisest jäetud tühimikku. Mitte iialgi. Ja see ei ole vaid minu enda kogemus. Täna võin ma oma kogemusest öelda ka seda, et niisamuti ei võta mitte ükski uus loom või lind ära seda meeletut kaotusvalu, mida kogetakse peale eelmise lemmiku surma. Lein jääb sinuga – igavesti. Ent kui tugev see on ka aastakümneid hiljem ja kuidas inimene suudab kaotusega leppida, see sõltub juba sellest, kui sügavalt saab inimene oma leinaprotsessiga tegeleda. Kas ma saan kellegagi rääkida oma kaotusvalust ning tunnetest, mõtetest avameelselt, siiralt – hinnangutevabalt? On mul vaba võimalus väljendada seda meeletut valu ja niisamuti süütunnet, mis võib lemmiku lahkumisega kaasneda? Või jään ma oma leinas üksinda – mingil põhjusel ma ei saa või ei tohi oma leinast ja kaotusvalust kellelegi rääkida? See on koht, kus tekib mõõtmatu tühjus ja valu mu sees kobrutab. Nädalaid, kuid. Võimalik isegi, et aastaid, aastakümneid…

Põigates Tootsi ja Teele juurde tagasi – nad tulid…Et jääda minu juurde aastateks. Tõsi, nendega mul sellist sidet ei tekkinud nagu oli Charliega. Ent ometigi pidin ma ka nendega oma leinaprotsessi läbi elama. Mõlemad linnud matsin ma maha üksinda. Nendel hetkedel, kui ma neid matmas käisin, ei tahtnud ma kedagi enda kõrvale. Lihtsalt sõitsin hommikul matmispaika. Ja matsin nad maha – sinna kus on neil hea. Loodetavasti. Muide, Teele surmaga on mul veel omaette lugu. See oli vist kas nädalake, maksimaalselt kaks peale ta surma ja mahamatmist, kui ma läksin oma juuksuri juurde koju, et lasta tal oma juukseid lõigata. Tal oli sellel hetkel üks koer – mis tõugu, ma ei mäleta, ent ta oli pigem pisemat kasvu. Tõug, kes hüppab tohutult hästi ja keda ma nimetan „lohutajaks tõuks”. Miks? Kohe kuulete põhjust. Sellel päeval juuksuri juures, kui ma toolile istusin, tuli koer minu juurde. Muidu toimekas, omaette tegutsev tegelane tuli sellel hetkel minu juurde. Palus end mulle sülle. Ja ta oli kuni lõpuni minu süles – mind lohutamas. Ta tajus vägagi hästi ära, et olen kurb. Leinas. Raske oli sellel päeval temast lahkuda – kuni viimase hetkeni, veel õige pisut enne lahkumist oli koer minuga, minu süles. Sellel päeval sain ma juuksurilt teada, et see tõug pidigi inimeste meeleolusid hästi ära tajuma – kui inimene on kurb, tuleb lohutama. Ja ta ka rõõmustab koos inimestega. Paraku koer ise peale seda hetke väga pikalt meie keskel ei olnud – vaid paar nädalat peale me viimast kohtumist hukkus koer autoavariis.

Neljas valus seik seoses lemmiku lahkumisega on küülikuga. Siiani on meeles see viimane hetk kui ta suri. Ta valukarjatus, viimased hingetõmbed. Ja hiljem see, kui pere maale kogunes, et temaga üheskoos hüvasti jätta.

♥ Iga lahkuminek on erinev. Kui ma mõtlen nendele lahkumistele ja hüvastijätmistele, mida ma olen pidanud inimeste puhul läbi elama, siis ma ei mäleta sellist sügavat kaotusvalu ja leina, nagu ma olen oma lemmikute puhul kogenud. Jah, mul on olnud kurb – õige pisut –, kui lahkunud on keegi mulle lähedastest inimestest (vana-vanemad; sugulased jne). Aga mul pole nende lahkumisega seoses olnud ealeski nii meeletult valus-valus, nagu lindude ja loomade kaotuse puhul. Pigem, tunnistan ausalt, olen kohati inimesi enda ümber vaadates kogenud, et nojah, muserdatus. Lein, mis jätab mind külmaks ja paneb kohati isegi mõtteis pigem õlgu kehitama – no ja siis?! Peas ketramas mõte: Saaks see juba ükskord läbi! Ja siis – kergendus: Jah, lõpuks on see tüütus läbi! Olen ma seetõttu oma suhtumiselt küüniline? Julm? Võimalik. Kuid see on kogemus, mida ma olen omal ajal inimeste matustel käies kogenud. Ja kogen tõttöeldes tänagi.

Leinast ja kaotusvalust veel rääkides, ma olen viimasel ajal mõelnud, et mis tunne võiks mul olla siis, kui sureb mõni mu kõige lähedasematest inimestest – isa, ema? Vend? Kas ma tunneksin täpselt seda sama meeletut ja sügavat kaotusvalu ning leina nagu siis, kui ma isegi pelgalt meenutan mõne oma lemmiku surma?

Kogen ma samasugust kaotusvalu nagu ma kogesin siis, kui suri mu hingekeeli sügavalt puudutanud muusik George Michael?

Kas venna või kasvõi ühe mu vanema surm raputaks mind sisemiselt täpselt niisama sügavalt ja rängalt, nagu on seda teinud teadmine, et mul võiks olla veel üks vend või õde…Aga teda pole, sest ta on aborditud?

Ma ei tea, kuidas ma tegelikult reageeriksin, kui keegi neist – ema, isa või vend – sureks. Võimalik, et reaalselt oleksin võib-olla leinas – ma ei saa seda võimalust välistada. Mitte iialgi. Võimalik, et ma kogeksin samasugust tohutut kaotusvalu nagu siis, kui on näiteks surnud mõni mu lemmik – enne, kui keegi neist kolmest pole reaalselt surnud, ei saa ma lõpuni mitte kui midagi kindlat väita.

Ka mu järgmises väites ei saa täiesti 100% kindel olla. Aga…

…minu hetkeline vastus sellele küsimusele – mida ma tunneksin, kui keegi neist ühel päeval sureks? – on, et mul on nende surmast poogen. Täiesti ükskõik. Minu tänane tunne on, et minu jaoks oleks see nende lahkumine (oletatavasti) pigem isegi kergendus.

Mu vastus kõlab julmana?

Mina, kes ma leinan sügavalt oma surnud lemmikuid?

Mina, kes ma olen kogenud suurt kaotusvalu, kui sureb maailmakuulus muusik?

Mina, kes ma olen pidanud silmitsi seisma toore valuga, mille taga on aborditud vend?

Ja ometigi tunnistan ma ausalt ning avameelselt – ma pole võimeline (oletatavasti) leinama oma vanemaid või venda, kui neid ühel hetkel pole?

Jah, mu praegune vastus on julm. Oma aususes mega-toores. Ning ma võiksin selles osas vait olla – peituda maski taha, eirata seda tunnet, mis mu sees pulbitseb.

Ja ometigi ei saa ma enam mitte vaiki olla – selline on mu tänane aus mõttekäik, mida ma ei saa enam enda sees hoida. Kohe mitte kuidagi. Miks see nii on? Miks ma täna kogen, et arvatavasti ma ei leinaks kedagi neist (ei isa, venda ega ema) taga nii, nagu olen leinanud näiteks kasvõi Charliet? Oletada, miks ma täna just sedasi tunnen, võib paljutki. Üks võimalus on, et siinkohal mängib suurt rolli mu kogemus teistega suheldes. Võimalik, et kusagil sügaval alateadvuses on mõistmine, et vaid lemmikuga koos olles saan ma olla mina ise. Looma või linnuga koos olles saan ma olla selline, nagu ma päriselt olen – ilma igasuguste tingimusteta. Ta ei nõua, et ma oleksin selline või teine. Ta võtab mind lihtsalt sellisena, nagu ma olen – kõikide oma parimate, aga ka halvimate külgedega. Ning ta armastab mind – vaatamata kõigele. Kas midagi taolist – tingimusteta armastust on võimalik kogeda ka mõne inimesega? Ilmselt saab. Kuid siis vaid väga vähestega.

♥ Iga inimese lein on erinev. Ka leina pikkus on inimestel erinevad. Niisamuti erinevad üksteisest lood, kuidas üks või teine loom me elust lahkub – kas loom sureb haigusesse/vanadusse või ta eutaneeritakse. Loom kaob kodunt jäljetult. Või ka ta antakse ära – tahes või tahtmata. Ükskõik milline on taust, miks inimese ja looma teed ühel päeval lahku lähevad – lein võib sellegi poolest meid kõiki tabada.

Alles hiljuti rääkisin ühe oma hea sõbraga lemmiku kaotusvalust. Kui tuli jutuks, et ma kirjutan leinast, mis on tingitud lemmiku surmast, siis ta nentis – tema nuttis peale looma surma kolm nädalat. Tänagi, kui aeg-ajalt tuleb sõbrannaga juttu kassidest (vahet pole, kas juttu on tema enda surnud kiisust või mõnest muust hiirtekuningast), on tajuda ta suurt igatsust oma lemmiku järele. Seda aga vaatamata sellele, et sügisel saab looma lahkumisest täis 5 aastat.

Teine inimene me kõrval kogeb leina ja süütunnet, mõeldes linnule, kelle ta pidi teiste survel ära andma – talle ei antud võimalustki valida, kas jätta või mitte.

Kolmandale on sügavale südamesse pugenud maanteelt leitud ja oma koju jõudnud miisu…Kes aga sai tema ja ta perega koos olla vaid väga lühikest aega.

Päris suure tõenäosusega on peaaegu igaühel meist, kes me oleme mõnda lemmikut kunagi pidanud, rääkida oma lugu looma või linnu kaotusest. Üks valusam kui teine. Kuid alati ei saa neist kellegagi rääkida – ausalt, siiralt. Avatult, hinnangutevabalt. Lemmiku surmast rääkimine tundub me ühiskonnas olevat tabuteema. Kui inimese kaotuse puhul on loomulik, et töötaja võib selle puhul saada vaba päeva, siis lemmiku surma puhul on selline võimalus pea olematu. Ja ometigi võib niisamuti looma või linnu kaotuse puhul kogeda sügavat leina kuni depressioonini välja. Rääkides leinast, millest meil pole (justkui) õigus rääkida, kerkib mõtteisse alles päevake tagasi kuuldud sõnapaar – hääleõiguseta lein.

Need sõnad jõudsid minuni esimest korda just käesoleva loo kirjutamise raames kui tegin internetiotsingut leinast, mida me kogeme lemmiku surma järel. Tõsi, sõnad on enim seotud eutanaasiaga, tsiteerin: Hääleõiguseta lein. Ühiskond ei võta seda tüüpi (eutanaasia) surma omaks päris lõpuni või siis eelistab sellest mitte rääkida. Sestap saab rääkida eutanaasiast kui nii-öelda hääleõiguseta leinast. Leinajale teeb see vähemalt avaliku leinamise raskemaks. Psühholoogide Robert Neiymeyeri ja John Jordani sõnul on hääleõiguseta lein ebaõnnestunud empaatia tulemus. Inimesed keelduvad omaenda lemmikut leinamast, sest osaliselt peavad nad seda häbiväärseks. Magama pandud looma leinamist ei häbeneta üksnes kolleegide või sõprade ees, vaid võimalik, et ka pereringis. (Vt artiklit „Lemmiklooma surm võib olla sama valus kui lähedaste kaotus.” Novaator.ee) Ma usun, et neid sõnu – hääleõiguseta lein võib kasutada ka igas muus olukorras, kus me kogeme: Ma ei saa ega tohi mitte kellegagi oma leinast rääkida. See, mida ma kogen, pole õige, see on väär, vale. Mu lein on häbiväärne. Seega ma loobun – ma keeldun leinamast seda, kes (või mis) on olnud minu jaoks oluline.

♥ Lemmiklooma või -linnu surmast võiks küll ja veel pajatada. Kuid hetkel tunnen – aeg on otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks soovin Sinuga jagada muuhulgas artikleid, mis on jäänud silma hetkedel, kui otsisin internetist lemmikuga seotud leinast. Igas artiklis on minu jaoks midagi väärtuslikku, mida enda jaoks kõrvale panna. Ehk leiad Sinagi nendest lugudest midagi, mis Sind enim kõnetada.

Artiklid leinast peale lemmiklooma kaotust

1. Oma koera surm võib inimesele mõjuda palju suurema kaotusena kui lähedase oma https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/82130005/oma-koera-surm-voib-inimesele-mojudapalju-suurema-kaotusena-kui-lahedase-oma?fbclid=IwAR1mVKzCw9kBmHVf4P8W– A4zeUqJ79hxsVS0Fhd7XFC1Hp7QfQlNtqz1BQ

2. Lemmiklooma surm võib olla sama valus kui lähedase kaotus. Eutanaasia ja hääleõiguseta lein. https://novaator.err.ee/1608815227/lemmiklooma-surm-voib-olla-sama-valus-kui-lahedasekaotus

3. Mida öelda sõbrale, kelle lemmikloom on surnud? https://kodu.ohtuleht.ee/977670/lugeja-kusib-kuidas-peaksin-kaituma-kui-mu-sobralemmikloom-sureb

4. Lemmikloom sureb. Nõuandeid, kuidas leinaga toime tulla. https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/73723793/lemmikloom-sureb-nouanded-kuidasleinaga-toime-tulla

5. Kolm viisi, kuidas oma lahkunud lemmikut meeles pidada. https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/80619761/lein-3-viisi-kuidas-oma-lahkunud-lemmikutmeeles-pidada